Le Spiagge d'Italia

Osa meie tantsijatest, täpsemalt 5paari, käis Septembri lõpus Itaalias! Itaalias toimus Le spiagge d'Italia. Tegemist on siis folktantsu festivaliga, kuhu tulevad kokku erinevate Euroopa riikide tantsijad ja tutvustavad oma tantsukultuuri.
Tänavu oli kohal 31 kollektiivi 14st riigist. Kõige rohkem kollektiive oli Bulgaariast (7) ja esindatud olid ka meie naabrid: Läti, Venemaa ja Rootsi. Eestist oli kohal neli tantsukollektiivi, lisaks meile oli kohal "Sõleke", "Kagu Kabujalakoso", "Värten" ja musikaalset tausta mängis Väägvere külakapell.
Festival Kestis kolm päeva, 24-26 sept.

Jube hästi planeeritud reis oli, püüan siis päevade kaupa kirjutada.

1Päev
Eelmisel päeval sain kätte rendiauto ja võtsin Tallinnast peale meie neljanda autojuhi ja reisikaaslase Reinu. Tulime siis läbi vihma Tarttu. Tema läks hotelli, mina koju asju pakkima. Kuna Kersti pidi mulle oma kohvri juba õühtul ära andma, et hommikul vähem tassimist oleks ja ta siiski veel ei olnud valmis, läksin Liisi poole tema kohvrit võtma. Mikk oli ka teise bussiga sinna jõudnud. Tema buss oli punane, minu oma valge. Eelneva päeva raskuspunktiks olid Miku rahvariide püksid, mis mitte kuidagi talle jalga ei mahtunud ja muid pükse polnud kusagilt saadagi. Niisiis nobenäpud Liisi&Co õmblesid kibekiirelt mingeid väiksemaid pükse ümber. tundub et ainukesed normaalset mõõtu püksid olid minu omad ja mulle istusid nad päris hästi. Ei tea kas oli reisiärevus aga pea valutas meeletult eelmisel õhtul. Sain Liisi kohvrid kätte, sõitsin Kersti juurde ja siis koju. Tablett sisse ja voodisse nautima 3tunnist und enne reisi.
Äratus. Kusjuures sain püsti päris kiirelt. Pea ei valutanud ja meel oli virk. Pidin enne und veel pakkima aga see jäi nüüd hommikusse siis. Äratus oli muideks kell 4. Kell 5 pidime juba Vanemuise all kokku saama. Ega midagi, kohvi termosesse ja minek.
Vanemuise poole sõites Kersti helistas ja teatas, et ta siiski ei viitsi pool kilomeetrit hommikus kõmpida ja ma läksin talle järele. Siis oli kell juba 0500 ja Maire helistas: "Evald, tere hommikust, kus sa oled?" ma juba kartsin et nüüd saan hilinemise eest tappa ja vabandasin siiralt, Maire aga vastas: "...ma ise jään veidi hiljak." Hahaha. Olime siis vanemuise ees ja pakkisime autokülmikuid.
Mikk jälle pidurdas ja tema külmik ei soovinud töötada teiste seadmetega. Käiku läks minu külmik. pakkisime Maire shokolaadid ja Kersti salatid külmikusse ja matsime selle kohvrihunniku alla. OPlaanisime rohkem hilineda väljasõiduni kuid tegelikult saime vist veerand tundi hiljem otsad anda ja seilata Riiamäest üles. Kusjuures saime pardale veel 90liitrit sponsorvett. Esimene peatus oli Miku juures, tal tekkis juba koduigatsus. Aga siis seadsime tüüri Riia poole.
Muusikaga oli meil autodes nagu oli. Paar plaati oli kaasas kah ja mp3-e need raadiod ei mängi. Enne riiat mängis Tätte plaat. Aga teate küll neid Tätte lugusid: refrääni viimane rida lauldakse sada korda lõpus läbi. Neid kordusi kuulates hakkas maantee kaa enne Riiat väga korduma ja nii me tegimegi esimese apsaka ja panime teeotsast mööda. Nohh....väike ringike ja olimegi tagasi õige raja peal. Varsti pärast seda tuligi esimene juhtide vahetus. Timo ja Rein läksid roolide taha.
Läbisime kiirelt Läti, Leedu, kus midagi erilist ei juhtunudki. Poolas muidugi rekkad tegid tsirkust maanteel, vahepeal oli kamikadze tunne. Õhtuks jõudsime Czestochowasse, kus ööbisime päris normaalses hotellis. Hotellis oli isegi netiühendus. Ajavöönd muutus ka, pidi ümber harjuma. Kuna plaani tehes ei arvestanud ajatsooniga siis tegelikult magada saime ju tunnikese kauem kui arvestasime. Samas hommikusöögi pidime ikka eraldi sebima endale varasemaks.

2Päev
Ärkasime vist kell 5. Või noh, teised ärkasid. Mina, olles ühes toas Liisi ja Kailiga, magasin totaalselt sisse. Timo hakkas Kailit igatsema ja tuli ust taguma. Peksis meid üles ja siis jooksin mina juba kohvritega sööma. Pakkisime autod jälle kiirelt kokku, Tätte plaat mängima ja minekut Tšehhi poole. Ma ei tea mis lugu see plaadi peal on, mingi kaheksas äkki. Aga Katowice külje all panime jälle teeotsast mööda ja passisime ummikus. Jõudsime siis Tšehhi ja sõidumõnu võis alata. Tankisime jälle kütet ja ostsime teemaksupiletivärgi. Ja siis littisime max kiirusel teistele järele. Kiirteel sõites eriti mäest alla tõusis kiirus kohati 170km/h-ni. Suht kiirelt jõudsime teistele järele. Ainuke miinus oli see, et selline kihutamine sõi meeletult kütet. Kusjuures kui mei teise päeva plaani tegime siis kõik kaardirakendused näitasid üldiseks sõiduajaks 10tundi, mis tundus suht uskumatu. Aga siis saime aru, miks see nii oli. Kui enamik teed on ikkagi 1klassi kiirte kus on vähemalt kaks rada ühes sõidusuunas siis saab seda teed läbida päris kiirelt. Itaaliasse jõudes oli aega üle ja teised olid maha jäänud, ootasime neid järele ja tegime mägede taustal pilte. Lido de Jesolosse jõudes olin mina roolis. Jõudsime esimeste kanalite juurde ja mu silmad hakkasid kohe streikima. Midagi oli õhus mis pani mu silmad kipitama ja vett jooksma. Õnneks nad harjusid ruttu ja peatuma ei pidanud. Aga Itaalia linnad on küll muhedad ja hubased. Aga teed on liiiga kitsad. JA siis veel kaks bussitäit hulle eestlasi. Leidsime oma hotel Marina üles ja vedasime kohvrid üles, sest lifti siin ju ei ole. Tuli välja et tegemist on perehotelliga, kuhu noori naljalt ei lasta. Niiet pidime suht vaiksed olema ja möllama väljas. Õhtul oligi väljaminek. Käisime Jesolo peal jalutamas. Vaatasime maisipõldu, jämedat kaske ja läksime siis randa. Vesi tundus soe, mina ujuma ei läinud. Siis suundusime tagasi linna kus mingisuguse platsi peal istusime maha ja hakkasime veini jooma. Varsti hakkas külm ja suundusime hotelli tagasi.

3Päev
Hommikusöök ja ujumine tehtud, suundusime poolsaare otsa, kus ostsime praamipiletid ja sõitsime Veneetsiasse. Terve päev olime Veneetsias. Algul mõtlesime, et kas hakkab võtma kondli piletit aga selgus, et jala saab täitsa hakkama. Vaatasime siis kohalikku arhitektuuri, eluolu ja loomulikult kanaleid. Söömas käisime miski platsi ääres. Menüüs muud ei olnud kui ainult pitsad. Valisime kõige soodsama koha ja istusime maha. Teenindaja oli muidugi sillas, et jälle nii palju rahvast korraga tuli. Kohe sebiti meile lauad ja tõsteti need kokku üheks suureks. Sõime kõhud täis ja jalutasime vaikselt mööda turutänavaid sadama poole tagasi. Kes raatsis ostis endale igasugu nänni kokku. Laeva pealt maas sõitsime hotelli poole ja otsisime poodi. Poes avastasime, et vein on siin tõsiselt soodne, kuigi õlle hind on suhteliselt sama. Võtsime igaüks näpud täis veini ja kes veel võttis väikse punsu õlle ning sõitsime hotelli. Õhtul läksime siis otse randa, vedasime kokku endale lamamistoolid ja hakkasime kohalikku alkoholi hävitama. Kusjuures, mida suurem oli joogi pakend seda maitsvam jook. Miku suur 1.5liitrine vein oli päris hea!

4Päev
Suht vara hommikul pakkisime asjad ja hakkasime Riccione poole liikuma. Sinna oli kõigest 330km. Hotelliks oli "Adlon", mis oli ühtlasi festivalilistele pakutust kõige uhkem, mis pidi tähendama paremaid toite ja mugavust. Kõik kolmesed ja kahesed toad olid esimesel korrusel. Mina sain aga ainukese neljase toa, mis asus ka neljandal korrusel. Õnneks ühinesid minuga Liisi, Nele ja Allar. Pidu missugune. Kuna meil oli kõik hinnas siis pidi varsti ka sööma minema lõunat. Aga enne veel läksime loomulikult merre ujuma. Vesi oli soe. Kohalikud sulejopedesse mässitud inimesed vaatasid muidugi huviga huidas hullud põhjamaalased ennast lainetes karastavad. Lained murdsid ka hästi. Peale lõunat oli siesta nagu siin kombeks. Meie läksime aga linna peale. Siesta ajal oli tõesti tunne, et liin on tühi. Tegelikult linn oligi tühi. Rahvas pidi siin käima ainult turismihooajal. Linans on 400hotelli ja suvel käib siin 2.5miljonit turisti. Elanikke on siin umbes 30tuhat. Niigi vähe ja siesta ajal veelgi vähem. Saime siis rahulikult jalutada ja kohalikust poest veini hotelli kaasa võtta. Mõned pudelid saime juba tee peal lahendatud. Aga tegelikult kiirustasime linanst tagasi sest otsustasime natuke trenni teha. Juba laupäeval tuli esinemine.
Trenni tegime hotelli kõrval parklas. Muusikat lasime automakist. Kusjuures hotellirahvas ja juhuslikud möödakäijad käisid ka vaatamas. Väike närv oli sees aga suuremad tantsud oli õnneks kõigil selged. Tüdrukutel oli veidi raskusi Liisu polkaga ja siis nad harjutasid seda mitumitu korda. Publik ka muudkui vahetus ja peale igat proovi tuli isegi väike aplaus. Pärast läksime õhtust sööma. Hotell oli meil tõesti uhke, restoran kaa. Iga päev sai midagi uut süüa. Erinevaid mereande kalmaaridest-krevettideni. Loomulikult oli ka kogu toidul üks ühine nimetaja: Pasta. Pastat saime söögi peale alla ja keskele. Esimene õhtu Ricciones oli pidu Kersti toas, kus siis hävitati jällegi ohtrates kogustes kohalikku veini.

5Päev
Rongkäigu päev. Vaade on meie hotellist ikka vapustav. Enne kirjutasin et oleme hotelli neljandal korrusel. Siin hakkab hotell alles kolmandalt korruselt. Esimesel on lobby teisel restoran ja kolmandalt algab hotell, niiet mina olen tegelikult kuuendal korrusel ja vaade on merele. Akna all on meil hotelli bassein, kus saab suplemas käia kui meri ei tekita pinget. Eile linnas käies saime aru, et igapäev linnas asjaks ei lähe, küllaga on reedeti ühes kohas turg olemas. Kogunesime siis hommikul hotelli ette toolidele istuma. Kusjuures nägime teisel pool teed jalutamas mingeid kenasid tüdrukuid, esimesed ilusad Itaalias. Aga siis tundus, et nende kõne on kuidagi tuttav. OMG Eestlased! Helerin tundis nad ära. Tegemist oli siis Kabujalakestega. Neil oli ka üks mure, nad olid triikraua maha jätnud. Laenasime siis nendele oma suure triikraua. Pealegi meil olid riided ära triigitud juba ja mul oli lisaks veel üks väikene triikrauakene kaasas. Läksime siis turu peale. Turg oli uskumatult täis rahvas. Kõik käisid ringi ja kauplesid. Meiegi püüdsime käia ja teha tarka nägu. Turg meenutas kunagist Kadaka turgu: vuhvel-riided, sama lugu kelladega, cd-plaadid jnejne. Riidekraam domineeris muidugi. Mingi hetk avastasime et kogu krempel pannakse kiirelt kokku....kell 13 päeval. Siesta! Nende tööpäev kestabki kella 13-14ni ja poed vähemalt tehakse veel õhtul paariks tunniks lahti. Suundusime siis tagasi ja valisime marsruudi nii et saaks jälle minna kohalikku kauplusesse "A&O"(Alati ja Odavalt). Sealt ostsime jälle veinikest juurde ja suundusime hotelli lõunatama. Ujuma minna ei saanud, teised küll käisid aga mina lasin pidurit, päikest polnud. Mina tegin uinaku. Vihma sabistas ja vaatasime snuukeri ülekannet saksakeelse eurospordi pealt. Siis selgus, et rongkäik tahetakse ära jätta. Mõnes mõttes oli hea tunne, et saab ühe päeva kauem puhata, aga samas Eestlase hing ju ei karda vihma ja julge hundi rind on rasvane ehk hüdrofoobne. Niisiis kõik Eesti kollektiivid olid siiski rongkäigu poolt ja nii mindi lippude ja vihmakeepidega rongkäigu starti! Otsustasime pastlaid mitte kasutada, et mugavam oleks käia. Eesti rühmad olid kõik üksteise järel. Natukene sabistas vihma, et ei olnudki mõtet keepi selga panna. Kandsin uhkelt suurt Eesti lippu. Rongkäik muidugi tekitas ka suure veniva soki efekti. Nii me siis vahepeal seisime koha peal ja meie tantsijad lõid vahepeal tantsu ümber minu. Käisime rongkäigu lõpuni, laulsime teel paar laulu. Palazzo ees tegime grupipildi ja eestlaste pildi. Siis ei hakanud enam aega raiskama ja jalutasime lauluga mööda mere äärt hotelli juurde tagasi. Seal tegime ka endale korralikud rühmapildid. Edasi läks pidu hotellis. Algul tegime kaardimängu alla lobby's, Mikk õpetas meile canastat. Päris huvitav mäng on tegelikult. Kohe tekkis mõte teha canasta klubi Tartus. Igatahes mingi hetk ilmusid välja itaallased kes ei lõhnanud eriti meeldivalt ja me pagesime oma tubadesse kaarte taguma.

6Päev
Oli San Marino aeg. Peale hommikusööki pakkisime kõik eurod kaasa ja sõitsime Marinosse veinituurile. Vaated olid vapustavad. Pildid mis seal tehtud said olid ka vapustavad. Sinna sõites oli juba vapustav tunne. Meetrid merepinnast muudkui kogunesid ja kogunesid. Praegu meenub, et me sit nägime San Marinot oma hotelli aknast öösel. Igatahes sionna sõites läksid teed aina kitsamaks. Iga natukese aja tagant tegime kannapöörde ja sõitsime mööda mäe külge üles. Üks hetk hakkasid parklad vastu tulema. Kõige ülemises ruumi polnud niisiis sõitsime ühe vahe võrra alla ja panime auto sinna. Käisime San Marinos ringi. Saime isegi lossitorni sisse, aga mitte sellesse kõige kõrgemasse vaid kõrguselt teise. Kõige kõrgem oli vist ainult turismihooajal lahti vms. Väikeste mägitänavate peal müüdi igasugu kraami. Ostsime lõhnasid kokku. Kuna hulgi ostes tuli odavam siis kompunnisime eend kokku ja võtsime korraga mitumitu lõhna. Igasugu armanisid, bosse, ja calvineid oli seal. Algul otsustasime, et kuna Marino on nii vapustavalt ilus koht siis laseme lõuna üle ja passime Marinos. Siiski käisime kiirelt veini poes degusteerimas ja ostsime kõik veinid ka põmst ühest kohast. Väga maitsvat metsmaasika vahuveini saime, see oli tõesti maailmas paremuselt teine vein. Hüppasime peale degusteerimist autosse(Itaalias on lubatud 0.5promilli) ja püüdsime lõuna ajaks hotelli jõuda.
1Esinemine. Ajasime siis rahvariided selga. Muidugi pärast sellist hotellilõunat ei mahtunud pooled asjad selga enam. Kellelgi tuli mõte minu rahvariide püksid Mikule jalga proovida ja muidugi need ka sobisid talle ja mina sain tema sadakordaümberõmmeldud püksid siis endale. Veel avastasin et hoopis mugavamad on need püksid kui taskud ette panna. Tuleb välja et nii pidi ongi vist õigem neid kanda. Läksime siis läbi linna jala esinema. Niigi palav oli neis riietes, lisaks veel lavahirm ja rambipalavik, ikkagi teine esinemine ju. Kõik algas nagu tavaliselt, isegi Kaili tantsis esimeses tantsus nagu tavaliselt. Üldjoontes ainuke kes naeratamist hetkekski ei unustanud oli Maire. Lava oli totaalne FAIL. Nii väikse lava peal on isegi üksi raske tantsida, meie olime aga kümnekesi. Lisaks veel see, et lava oli vaibaga kaetud. Niiet mitte mingisugusest pöörlemisest ümber oma telje ei saand mõeldagi. Kuidagi astmeliselt tegime seda. Luisata ka ei saanud, pidi varbaid põranda kohal hoidma. Ühesõnaga läks korda ja saime ka lava pealt alla suure aplausiga. Kusjuures ika kiirema polka kohal olid aplodeerijad platsis.
Suundusime tagasi hotelli. Palazzo saal oli niigi täis järgmisi esinejaid, ei jaksanud seal olla. Kuna tants läks suurema tagasilöögita korda siis oli vaja selle puhul maha istuda ja veel veini hävitada. Nii see päev õhtusse veeres. Ei mäletagi mis toas see kord pidu oli. Äkki meie juures 410.

7Päev
Hommikune äratus oli juba rutiiniks muutunud: Kauss müsli jogurtiga, koogitükk, torditükk, topelt-macchiato, puuvili, kaks võileiba. Aga seekord oli päike ka platsis. Otsustasime minna kiirelt randa. Päris soe oli. Päike võttis samahästi kui suvel Eestis. Vedelesime lõunani välja. Käisime korduvalt vees "karastamas" ennast. Lained olid meeletud. vahepeal oli tunne et ei tahakski veest välja tulla. Liival vedeledes jäi silma palju merekarpe, mida mõned käisid korjamas. Sinna sekka eksis ka mõni krabi. Üks hetk kinnisilmi kõhtu päevitades avastasin et mingi mustanahaline sulejopes! rannaärikas kükitas mu ees ja võttis oma ehete komplekti lahti:"osta ära, väga ilusad ehted, ainult 2euri tükk". Ja niimoodi tükkaega moosis mind. Mina aga vastasion iga kord, et mul on raha hotellis ja järele minna ei viitsi ja mul tõesti ei olnud raha. No siis ta muutis veidi oma suhtumist: "no teeme 1euri tükk" No kurat mul ei olnud raha kaasa, võiboll olekski ostnud mõne, sest tõesti olid kenad ehted. Põlesin edasi. Lõunaks läksime ikka hotelli tagasi, mina üleni punane nagu tomat, võisiis pigem nagu roosa põssa. Lõunaks nagu tavaliselt mereannid, pasta ja magustoit viinapitsi sees. Viinapits kaasa ja siesta. Tegelikult oli Rein välja valinud ühe veinifestivali. Seda läksimegi kaema! Jõudsime teistest veidi hiljem kohale. Aga nägime ära orkestri ja vanakraami turu. Vein oli põhiline. Ostsime kõik endale festivali voucherid. Maksime 2euri, selle eest sai keraamilise topsi festivali logoga ja 6 voucherit degusteerimiseks, iga pileti eest sai ühe annuse veini. Käisime ja maitsesime. Kõigil jäi parim maitse suhu ühe ja sama putka juures. Seal olid platsi peal siuksed väiksed majakesed nagu jõulude ajal raekojas. Iga putka sees siis veinimeister kes kallas degustatsiooniks veini. Selle ühe konkreetse putka juurest võttis meie seltskond vist kokku üle 20pudeli värsket valget vahuveini. See oli tüesti hea. Kõik minu ülejäänud voucherid läksid sinna majakesse ja lisaks võtsin mina ühe kuuese kasti, Mikk võttis kasti ja keegi veel võttis kasti ja veel pudeleid peale. Edasi kiirustasime tagasi, sest teine esinemine oli ees.
2Esinemine. Kuna kontserdist oli teada ainult järjekord ja täpselt ei teatud mis kell on lavale minek siis läksime varakult kohale ja tšillisime palazzo ees. Vahelduseks tegime raabikut ja muid polkasid, tõstsime üksteist üles ja pildistasime meeletult. Kapell mängis meile tantsumusa ja meie vihtusime jälle tantsu, justkui väsitades ennast, sest teadsime et kohe peale tantsu saab süüa. Aga meie kord venis ja venis. Iga kollektiivi tänati eraldi ja jaotati karikaid ja taldrikuid. Aegajalt käis keegi saalis vaatamas kui kaugel järjekord on. Lõpuks kui me jõudsime Mikuga kahekesi võtta kukile Rauno ja Siimu ning nende kukil oli omakorda Timo, pidime minema juba esinema. Liisu polka oli nüüd kõigil silme ees. Ja KAili üllatas see kord tehes väga ebatavalise liisupolka. Kui tüdrukud lõpetasid ja meie, mehed, tulime lavale, saime me kõik teada, et lava keskel on üks saladuslik auk, kuhu on hea tahtmise korral võimalus sisse astuda ja publikut üllatada. Õnneks keegi ei haaranud sellest võüimalusest ja kõik püüdsid vältida seda auku. Küll aga mina käisin korduvalt selle kraatri serval. Seekord tuli isegi vasenba välja ja meil õnnestus teha isegi näod pähe nagu see ei olekski raske. Tantsude lõppedes võtsime naised sülle ja lasime end premeerida kuldse karikaga ja hõbedase taldrikuga. See kord läksime õige kiiresti tagasi hotelli, olime ju autodega palazzosse tulnud. Õhtusöök ootas. Viimane õhtusöök selles hotellis. Õhtul oli pidu äkki Kaili ja Timo kabinetis. Ei mäleta.

8Päev
Hommikurutiin ja tagasisõit võis alata. Veel enne mõned grupipildid ja reispass. Keerasime rooli Viini poole! Jälle mööda kiirteid meeletult kütust põletades veeresime üle ja läbi Alpide Austriasse. Õhtuks jõudsime hostelli! Tegemist oli miski noorte hosteliga, kus ööbisid peamiselt noorterühmad, kes tegelesid mingi spordiga. Aga siin oli näha ka igasugu backpackereid, kes olid peatumas tee peal nagu meiegi. Kusjuures lobby-s oli nett täiesti olemas ja poole ööni sai seal passitud. Toad olid suurepärased, seitsmekohalised. Kohe alguses ehmatati meid ära et kõige eest on 3000euri trahv. Rahunesime maha, käisime ühisdušši all ja läksime siis linna peale jalutama. Me Raunoga leidsime metroo aia tagant jalka palli. Rauno ronis siis üle aia ja tõi selle ära. Läksime mingi jalakäiate silla peale kõksima. Natukene aega sai isegi mängida kuid siis lõi Rauno ise selle ka üle silla jõkke. Jalutuskäik jätkus kitsamate tänavate peal. Käisime natuke ringi ja tulime ringiga tagasi. Miskit erilist linnas ei toimunud, aga ega me väga kesklinna ei kippunudki. Tagasi oma seitsmekohalisse tuppa natuke enne veel lobbys netis ja siis magama. Hommikul oli aega Viinis ringi käia. Jätsime autod kesklinnas mingisse "maaalusesse" parkimismajja ja läksime vanalinna. Jube külm oli. Olime juba kõik Itaalia soojusega ära harjunud ja nüüd siis külmetasime siin. Kusjuures nägime Viini kesklinnas mitmeid muuseume ja kirikuid ja muud arhitektuuri, muuhulgas jäi üks kaevuluuk silma. Ühes kohas olid reas maailma eri linnade huvitava kujundusega kaevuluugid ja seal oli ka Eesti esindatud Tartu lossi kujundusega kaevuluuk, mille taustal sai siis ka pilte tehtud. Külastasime Viini mcdonaldi restorani. Kusjuures hea odav lõuna tuli nii, kui võtta viis juustuburgerit ja suure joogi. Koguselt on see parim variant. Kohe peale seda kui meie saime oma söögi kätte, astus restosse sisse umbes 60pealine kamp noori, kes hõivasid kõik kassad. Hea ajastuse olime valinud. Sõitsime edasi Slovakkiasse. Seal oli plaan minna termaalbasseinidesse. Läksimegi. Jube suur veekeskus. Välibasseinides passisime kuumas vees, mingi 38'C. Päris mõnus oli. Sattusime ka 0-korrusele SPA-sse, seal käisime kolmes erinevas aroomi-aurusaunas ja veemulina toas, mullivannis, leilisaunas, leilitasaunas jne. Pärast sõitsime ka mõnest torust alla. Kõige selle tulemusena pesin endalt Itaalias saadud päevituse maha. NAgu polekski Itaalias käinud ja päikest näinud. Sealt edasi sõitsime Reinu juurde. Reinul nimelt on mingi kohakene Slovakkias, Liptovsky Mikulases. Kohale jõudes nägime tavalist 5korruselist hruštšovkat. Aga siis juhatati meid lossi mis seisis selle kortermaja kõrval. Jube äge koht. Renoveeritud hoone, kus kunagi elas mingi kuulus inimene. Maja oli äge. Selles oli mitu eluruumi kus olid voodid. Üks elu-kööktuba ja hall kuhu me tassisime lauad toolid õhtusöögiks. Allkorrusel oli piljardi ja pinksilaud spordimeestele. Nii me siis saatsime päeva õhtusse spordi ja laulu seltsis.

9Päev
Mida kaugemale seda väsinumad ja igavamad me olime. Isiklikult mina magasin kaks viimast reisipäeva maha lihtsalt. Roolis olles olin autopiloodil ja kui roolist ära sain jäin kohe magama kaa. Liptovsyst lahkuda oli kahju. Oleks meeleldi seal paar väeva puhanud ja konutanud aga pidime koju kiirustama. Tänase päeva sihiks oli Poolast täiesti läbi sõita ja koguni Leetu jõuda. Kui tavaliselt on pikem peatus Poola piiril siis see kord saime seista VArssavis. Kuna ümber ei lähe sealt eriti maanteid siis pidime sõitma läbi linna ja seal muidugi oli sel hetkel tipptund ja teetööd. Ummikud olid nii kohutavad et osaliselt me ainult seisimegi. Mingi hetk oli ajaliselt käes põiepeatus. Aga kuan me seisime ummikus siis ei olnud ka midagi teha. Kaili ja Timo olid siis need hädalised. Astusid siis autost välja ja jalutasid rahulikult paarsada meetrit tagasi tanklasse. Meie seisime ummikus rahulikult edasi. Liikusime isegi paarsada meetrit edasi. Siis nad juba jalutasid meil sabas, jõudsid järele ja istusid rahulikult autosse. Tagumised sõitjad (kohalikud) olid pahviks löödud. Veeresime siis Varssavist välja läbi ummiku, kõhud tühjad ummikus passimisest. Lomzas ootas meid ees järjekordne mcdonalds. teine ekipaaž ei tulnudki seda teed kaudu kuigi nad olid meist vist vahepeal ees. Igal juhul peale söögipausi, noh söögipausi polnudki-võtsime lihtsalt söögi, sõitsimegi edasi Leedu poole. Leedus oli meie kohakene Marijampole suht piiri ääres. Hotel Luna. Pigem nagu motell. PArkisime autod sisehoovi ja oli teine ekipaaz kohe varsti kohal, saime võtmed ja läksime magama. Hoidsime raha kokku ja olime jälle kahestes tubades kolmekesi, mina Liisi ja Nelega :D. Kusjuures igasse tuppa sai otse õuest. Meie tuba oligi meie auto kõrval kohe. kaugele ei pidanud kohvrit tassima. Meie kui tublid lapsed läksime kohe magama. Kersti hakkas aga salaja oma teqiilat lahendama poistega, kadekops selline.

10Viimane päev
Oeh. Saabki reis kohekohe läbi. Jäänud vaid Tartusse veereda. Isegi motellis oli hommikusöök hinna sees. Vastavalt soovile praeti mune ja toodi kohvi lauda. Jube mõnus hommikusöök. Aga ikkagi rooli ja edasi kärutama. Varsti tuli juba Läti. Seekord ei õnnestunudki Riiga sisse sõita. Jube harjumatu oli Läti kiirteedel rahulikult 90ga sõita. Lõpuni käiski jutt sellest, et nüüd oleme eurodega harjunud ja Tartus ütleme müüjatele hello või bondžoorno. Lõppu jõudes oleks tahtnud veel korra kogu seltskonda koos näha aga kahjuks teised läksid jälle Miku juurest läbi sest tal tekkis koduigatsus. Mina aga vedasin rahva mööda Tartut laiali ja jäin Reinu ootama.
Meie Reinuga läbisime kogu reisi seltskonnast kõige pikema vahemaa. Meie alustasime sõitu Reinu juurest Tallinnast ja samas kohas ka lõpetasime. Meie kilometraaž ületas vist isegi 6000km.

Pagana hea reis oli. Me olevat hispaanlastele silma jäänud. Nood kutsusid meid järgmiselö suvel Hispaaniasse. Eks näis. Siis tuleb pikem reis.